Neeldumisklass

Helineelduri klass, mille andmisel on lähtutud helineeldurite liigitusest helineelduvuse klassidesse A–E, tuginedes standardile EN ISO 11654 (hõlmab sagedusi 200–5000 Hz).

Akustika

Akustika on uurimisvaldkond, milles käsitletakse heli ja selle kogemist. Akustika on jaotatud mitmeks kitsamaks alaks. Sõna akustika pärineb kreeka sõnadest akoustikos (‘kuulmisega seotud’) ja akouo (‘kuulma’).

Artikulatsiooniklass (AC)

Artikulatsiooniklass näitab ripplae võimet suurendada eri töökohtade akustilist privaatsust. AC arvutatakse standardile ASTM E-1110 vastava alasisese sumbumise järgi. Artikulatsiooniklassi (AC) saab välja arvutada alasisese sumbumise järgi. Seejärel võib seda kasutada töövahendina akustiliste laesüsteemide klassifitseerimiseks ja võrdlemiseks. Mida suurem on AC, seda parem on kõneprivaatsus avatud planeeringuga olukorras. Vastuvõetava kõneprivaatsuse saavutamiseks soovitame kasutada ripplage, mille artikulatsiooniklass on vähemalt 180. Kõrge artikulatsiooniklass annab mõningase privaatsuse, madalam artikulatsiooniklass tähendab väiksemat privaatsust. Konfidentsiaalseks vestluseks ja keskendumist nõudvateks tööülesanneteks on vaja head privaatsust.

AC Tooted
200 Master A
190 Master, Ds, E, Combison Duo A, E, Focus A, Gedina A.
180 Focus, Ds, Dg, E, Gedina E

Kaashäälikute artikulatsiooni kadu (%-Alcons)

Üks meetod kõne mõistetavuse objektiivseks mõõtmiseks on kaashäälikute artikulatsiooni kadu (%-ALcons), mis näitab kaotsiminevate kaashäälikute protsenti. Kaashäälikud on kõne mõistetavuse seisukohast tunduvalt olulisemad kui täishäälikud. Kui kaashäälikud on selgesti kuuldavad, on kõne lihtsamini mõistetav..

Taustmüra (dB)

Näiteks kõne, toolidega kolistamine, ventilatsiooni sumisemine, liiklus, masinad ja seadmed, koridorist, kõrvalruumidest ja mänguväljakult kostvad helid. Tugevamal taustmüral võib olla pikaajaline kahjulik toime: näiteks haigused, väsimus, tööviljakuse ja efektiivsuse vähenemine. Seepärast ei ole soovitatav taotleda paremat igapäevast kõneprivaatsust näiteks ventilatsioonimüra suurendamise abil või muude heli maskeerimise süsteemidega. Veel üks asi, mida silmas pidada, on see, et inimeste heli- ja müratundlikkus on üldiselt erinev. Avatud planeeringuga ruumis saab privaatsuse ja eraldatuse puuduse probleemi rahuldavalt lahendada üksnes nii, et konfidentsiaalseteks jutuajamisteks ja tööülesanneteks, mis nõuavad suuremat keskendumist, luuakse eraldi ruumid.

Lae sumbumisklass (CAC)

Üksikväärtus, mis väljendab kooskõlas standardiga ASTM E 1414 ripplae laboratoorset heli sumbumist kahe ruumi vahel. Selles näitajas võetakse arvesse üksnes heli edasikandumist läbi ripplae.

Dn,f,w  (dB)

Üksikväärtus standardi EN ISO 717-1 järgi, mis väljendab ripplae laboratoorset heliisolatsiooni kahe ruumi vahel, mis on mõõdetud standardi ISO 10848-2 kohaselt. Selles näitajas võetakse arvesse üksnes heli edasikandumist läbi ripplae.

Värelev kaja

Esineb siis, kui müra põrkab ruumis paralleelsete pindade vahel edasi-tagasi.

Sagedus

Nii nagu veepealsed lained, liiguvad helilained õhus kindla kiirusega (340 m/s). Lainete sagedus näitab, mitu korda sekundi jooksul jõuab laine kõrgpunkti või lainepõhja. Sagedust väljendatakse hertsides (Hz). Mida suurem number, seda kõrgem toon ja vastupidi (vastavalt kõrge ja madal sagedus). Kõne sagedus jääb peamiselt vahemikku 125–8000 Hz, samal ajal kui kuuldava heli vahemik on 20–20 000 Hz.

Laesüsteemi alasisene sumbumine

Alasisese sumbumise väärtus näitab laesüsteemide heli peegeldavaid omadusi, kui neid süsteeme kasutatakse koos osalise kõrgusega ruumijaotajatega. Sellist lahendust rakendatakse tavaliselt büroodes, et saavutada töökohtade kõneprivaatsus.

1. Lae tühimik
2. Lae katsenäidis
3. Kõlar
4. Võrdlusaluseks olev asukoht (allikas)
5. Sirm
6. Mõõtekohad

Aladevahelise sumbumise mõõtmise keskkond fikseeritakse kindla paigutusega: etteantud 1,5 meetri kõrgune ruumijagaja ning kindlasse kohta asetatud allikas ja vastuvõtja. Aladevaheline sumbumine arvutatakse helirõhu taseme vahena allika ja vastuvõtja juures iga kolmandikoktaavise riba kohta sagedusvahemikus 200–5000 Hz ning igal kaugusel.

Müra

Soovimatu heli. Müra võib sageli olla teatava heli individuaalne tajumine, näiteks taustmüra.

Müravähendustegur (NRC)

Heli neeldumise üksikväärtus standardi ASTM C 423 järgi. See tuletatakse vahemikku 250–2000 Hz kuuluva nelja sageduse keskmise väärtusena.

Privaatsus

Töökohtade akustilist privaatsust avatud planeeringuga büroos väljendatakse artikulatsiooniklassiga (AC).   

Ruumi akustiline kõneedastuse indeks (RASTI)

RASTI on objektiivne kõne mõistetavuse mõõdik. Seda mõõdetakse kahel sagedusel (500 ja 2000 Hz): seatakse üles kõlar, mis edastab kõneleva inimese asukohast heli, ning mikrofon, mis paikneb kuulajate asukohas. (Vt ka kõne edasikandumise indeksi (STI) selgitust.)

Järelkõla kestus (T või RT)

Aeg, mis kulub helirõhu taseme alanemiseks 60 dB võrra pärast seda, kui heli on välja lülitatud. Järelkõla kestuse mõõtmine võimaldab arvutada heli neeldumise koguhulka. Järelkõla kestus varieerub olenevalt sagedusest. Praktikas T väärtus tuletatakse ajast, kui hääbumiskõver jõuab esimest korda 5dB-ni ja 25dB madalamale algsest tasemest; tähis T20 .

Sabine

Füüsik Wallace Clement Sabine (1868–1919) tuletas Chicagost lääne pool asuvas Riverbanki laboratooriumis praeguseks hästi tuntud Sabine’i valemi (T = 0,16 V/A), mis näitab järelkõla kestuse T (s), ruumi ruumala V (m³) ja neeldumise hulga A (m²) vahelist seost.

Signaali-müra suhe (S/N)

Veel üks oluline parameeter, mis mõjutab kõne mõistetavust, on taustmüra tase ehk spetsiifilisemalt signaali-müra suhe (S/N). See on signaali (näiteks kõne) suhe taustmürasse (näiteks ventilatsiooni müra). Selleks et saavutada kõne hea mõistetavus, peaks signaal olema müratasemest vähemalt 15 dB tugevam. Vaegkuuljate puhul peaks see vahe olema veelgi suurem: sageli nimetatakse vähemalt 20 dB vahet.
Teisest küljest: kui signaali-müra suhe on tunduvalt väiksem või kui signaal on vaiksem kui müra, on signaal osaliselt maskeeritud. Seega on võimalik saavutada mõningane privaatsus.

Helineeldurid

Materjalid ja konstruktsioonid, mis suudavad haarata endasse helienergiat ning teisendada selle mõnd muud liiki energiaks. Nad parandavad ruumiakustikat, kõrvaldades helipeegeldused, vähendades seeläbi müra ja järelkõla kestust.

Heli neeldumine

See tähendab, et helienergia muundatakse mehaanilise võnkumise energiaks ja/või soojusenergiaks. Heli neeldumist väljendatakse helineeldumisteguriga α, standardile EN ISO 11654 vastava helineeldumisklassiga (A–E) või standardile ASTM C 423 vastava müravähendusteguri (NRC) või keskmise helineeldumisega (SAA).

Keskmine helineeldumine (SAA)

Heli neeldumise üksikväärtus standardi ASTM C 423 järgi, mis hõlmab kolmandikoktaave sagedusvahemikus 200–2500 Hz.

Helineeldumisklass

Helineelduri klass, mille andmisel on lähtutud helineeldurite liigitusest helineelduvuse klassidesse A–E, tuginedes standardile EN ISO 11654 (hõlmab sagedusi 200–5000 Hz).

Heliisolatsioon

Ehituselemendi või ehituskonstruktsiooni võime vähendada heli edasikandumist läbi enda. Heliisolatsiooni mõõdetakse eri sagedustel, tavaliselt 100–3150 Hz. Õhuheli isolatsiooni väljendatakse üksikväärtusega Dn,f,w, Rw või R'w. Löögiheli isolatsiooni väljendatakse üksikväärtusega Ln,w või L' n,w .

Helirõhu tase (dB)

Rõhuerinevusi, mida põhjustavad õhus levivad helilained, nimetatakse helirõhuks. Madalaim helirõhk, mida on võimalik kuulda, on 0 dB; seda nimetatakse kuulmisläveks. Kõrgeimat taset, mida on võimalik taluda, nimetatakse valuläveks ning see on umbes 120 dB.

Helitugevus (dB)

Mõõdetakse detsibellides (dB). Detsibelle mõõdetakse eri sagedustel.

dB(A) (ehk LpA) on ühekohaline väärtus, millega kirjeldatakse kõigi sageduste summaarset helitugevust viisil, mis sarnaneb kõrva tundlikkusega.

dB(C) (ehk LpC) keskendub eelkõige madalatele sagedustele ning peegeldab paremini seda, kuidas vaegkuuljad heli tajuvad.

Kõne mõistetavus

Kõne mõistetavus oleneb otseselt taustmüra tasemest, järelkõla kestusest ja ruumi kujust. Kõne mõistetavuse hindamiseks kasutatakse mitmesuguseid meetodeid, mille seas kõige tavalisemad on RASTI, STI ja %-Alcons.

Kõne edasikandumise indeks (STI)

RASTI meetodiga sarnane, kuid terviklikum kõne mõistetavuse mõõtmise vorm, kus mõõdetakse kõiki oktaaviribasid sagedusvahemikus 125–8000 Hz.