Kõne tekib siis, kui õhk paisatakse mööda meie häälepaeltest, mis hakkavad seepeale võnkuma. Neist võngetest saab põhitoon, mida suu- ja ninaõõs võimendavad. Mida rohkem õhku häälepaeltest ajaühiku jooksul möödub, seda tugevam on heli – just see määrab meie kõne valjuse. Viies keele ja huuled eri asendisse, moodustame me helisid, mida nimetatakse häälikuteks: täishäälikuteks ning helilisteks ja helituteks kaashäälikuteks. Täishäälikud (a, e, o jne) on põhitooni otsene pikendus ning need on suhteliselt tugevad võrreldes heliliste kaashäälikutega (j, l, m jt).

Samuti on täishäälikud madalama sagedusega ja kaashäälikud kõrgema sagedusega. Kui täishäälikud loovad kõne helitugevuse, siis kaashäälikud on infokandjad. Seda on võimalik väga lihtsalt tõestada: jätke sosistades täishäälikud oma jutust välja ning infot on ikkagi võimalik kuulda kogu selle terviklikkuses.

Proovige seda ka visuaalsemal viisil: kirjutage üles üks lause, jättes esmalt välja kõik kaashäälikud ning seejärel nende asemel kõik täishäälikud. Kumba lauset on lihtsam lugeda?

Normaalne kuulmine

Täishäälikute energia on peamiselt vahemikus 250–2000 Hz ning helilistel kaashäälikutel (j, l , m jt) vahemikus 250–4000 Hz. Helitud kaashäälikud (f, s, t jt) on oma tugevuselt märkimisväärselt erinevad ning langevad sagedusvahemikku 2000–8000 Hz. Selleks et olla suuteline kõnet selgesti mõisma, on tähtis hästi kuulda kogu sagedusvahemikku (125–8000 Hz), eriti helitute kaashäälikute vahemikku. 

Vaegkuulmine